Vulkaanid

Islandi pinnas on maailma üks vulkaanilisemaid. Maa asustamisest alates on teada u 150 vulkaanipurset ja need korduvad pea iga viie aasta tagant. Kirjalike pärimuste põhjal on teada, et vulkaan Hekla purskas 1104. aasta järel 20 korda ja seda ümbruskonnale üpris  hävitavate tagajärgedega. Hekla viimasest purskest aastal 2000 saab lähemalt lugeda Põhjamaade Vulkanoloogia Instituudi koduleheküljelt.

Umbes sajast kraatrist moodustunud 25 km pikkune ahel Lakagígar purskas 1783. aastal Vestmannaeyjari saarestikul asuval Heimaey saarel. Selle 5300 elanikku evakueeriti öö jooksul peasaarele. Samal ajal aktiviseerus uus kraater. Vulkaanipursked kestsid jaanuarist maikuuni. Selle aja jooksul hävitasid laava ja tuhk suurema osa asulatest. Saare sadam õnnestus päästa, kuna külm merevesi juhiti otse laavavoole. Nii suudeti laava sadamast kõrvale juhtida ning praegu seisab kivistunud laavamass kaitsva müürina ümber sadama.

Vestmannaeyjari saarte lõunapoolel paikneb 1960ndatel kaks aastat kestnud veealuste vulkaanipursete tagajärjel sündinud saar. Praegu on seal rahulik ning teadlased saavad jälgida, kuidas taimestik ja linnustik arenevad täiesti uuel maa-alal.

Põhja-Islandil asuv Krafla paikneb Mývatn’i järve lähedal. 1720. aastal möllasid seal nn Mývatn’i tuled, mis tähendab, et aasta jooksul toimusid seal erineva sagedusega vulkaanipursked. Laavavood katsid maapinna 34 km ulatuses. Kaks talumajapidamist jäid laava alla. Laava kattis ka kõik kiriku maa-alad kuid jättis kiriku enda puutumata. Viimati nähti nii laiaulatuslikke vulkaanipurskeid Krafla ümbruses ajavahemikul 1975-84.

Viimaste aastate jooksul on toimunud mitmeid vulkaanipurskeid Grímsvötn’i järvel, mis paikneb Vatnajökull’i liustiku all. Ülalpool asetseva jää sulamine on põhjustanud tohutuid veetulvasid, mis panevad suured jääkamakad ja maamassid liikuma. Tagajärjed on olnud sageli hävitavad. Ümber Islandi kulgev tee on ülepaiskava tulva tõttu purunenud mitmel korral.