Islandi lambakoer

Islandi lambakoer on põhjamaine karjakoer, kes viidi Islandile koos muude koduloomadega saare asustamise ajal, s.o rohkem kui tuhat aastat tagasi. Koerte saatus on olnud eripärane ning mingil perioodil on tõug olnud isegi väljasuremise äärel. Head tõuomadused on teinud sellest koerast asendamatu lambakarjuse Islandi laiadel maa-aladel. Aedu ei ehitatud karjamaade ümber enne viimast aastasada. 18. sajandil eristati kolme eri tüüpi islandi lambakoeri: hästi tiheda karvkattega hele lambakoer, kõrgejalgne koer, kes sobis hästi jahipidamiseks, ning kääbuskoer. 19. sajandi keskpaiku vähenes islandi lambakoerte arv 25 000-lt 10 000ni, kuna arvati, et koer levitab inimesele usse. 20. sajandi vahetusel leidus lambakoeri rohkem vaid eraldatud talupidamistes, kuna riiki oli välismaalt palju muid tõuge lisaks toodud. 1901. aastal keelati koerte sissetoomine. Islandi lambakoer tunnistati Taanis iseseisvaks koeratõuks aastal 1892 ja The English Kennel Club märkis koera tõuregistrisse 1905. aastal. Lambakoerte järjepideva aretusega tehti Islandil algust 1967. a ning Islandi Kennelliit e Hundaræktafélag Íslands loodi aastal 1969.

Islandi lambakoer on püstkõrvaline, malbe, sageli lausa naeratava ilmega. Karvkate on kas pikk ja tihe või lühike (harjaseline), kasukas on vett-tõrjuv, värvuselt kollane, helepruun, hall või must, mis on alati segunenud valgete laikudega. Tervituseks haukumine on tõule iseloomulik. Samas on ta sõbralik, rõõmus, uudishimulik ja kartmatu.

Islandi labakoerast jutustavat teost "Íslenski fjárhundur-Der Islandhund-The Icelandic Sheepdog" (ISBN 9979-892-09-9) saab lugeda suursaatkonna juures. Raamat sisaldab põhjalikku uurimust islandi lambakoera aretusest, millele on lisatud nii inglis- kui saksakeelne register.