Islandi saagad

Sõna saga tähendab islandi keeles igasugust proosavormis jutustust, lugu. Saagad on puhtalt Islandi looming. Saagad moodustavad muinasislandi kirjanduse kõige huvitavama osa. Need on proosas kirjutatud sugukonnakroonikad, mis jutustavad võitlustest vaenlastega, omavahelistest tülidest, kaugetest meresõitudest ja röövretkedest. Anonüümsete autorite poolt on kirja pandud Norra kuningate ajalugu, Islandi piiskoppide kroonikad ning saare esmaasukate sugukonnasaagad. Ajaloolises kontekstis vaadeldakse saagasid romaanikirjanduse osana ja sellest lähtuvalt võib väita, et romaane on Islandis kirjutatud juba 13. sajandist alates.

Saagad kirjutati nn rahvavõimu (Islandi muistse vabariigi, 930-1262 pKr) õitseaja lõpuperioodil. Need jutustavad muinasaegsest Islandist selle asustamise (9.saj) ja ristiusku pöördumise (aastal 1000 pKr) aegadest alates kuni rahvavõimu hävinguni viinud sündmusteni. Suurem osa saagade loojatest on jäänud tundmatuks. Saagad ei anna mingit pilti ei nende kirjutajatest ega ka tolle aja elust, vaid vaatlevad 13. sajandi mõttemaailmast lähtudes paarisaja aasta taguseid sündmusi. Suurt osa saagadest võib pidada ajaloolisteks romaanideks (nt Njálli saaga) ja need sisaldavad rohkesti väärtuslikku teavet muistse Islandi sugukonna sündmuste, tavade ja inimeste vaheliste suhete kohta. Jutustamise fiktiivsusele viitab see, et saagadesse on kirjutatud sündmused, mis olid toimunud palju varem ja mille kohta kirjalik pärimus puudus. Saaga on ühtaegu nii ajalugu kui ka ilukirjandus. Saagad kirjutati käsitsi pärgamendile ja samast raamatust tehti mitu koopiat. Saagakirjanduse lugejale tuleb kasuks natukenegi tunda seda ajastut, mida kirjeldatakse.

Muinasislandi ühiskond sai alguse tühjale saarele rännanud ümberasujatest (kolonistidest). Kui 60 aastat väldanud maa rahvastamine lõppes (870- 930 a pKr), rajasid muinasislandlased parlamendi, millel oli seadusandlus ja kohtuvõim. Samal ajal kui mujal Euroopas koondus riik kuningate ümber, rajati Islandis hoopis nn üldine rahvakogu Alþingi. See oli kogu maad hõlmav seadusandlik kogu. Kohaliku omavalitsuse eest hoolitsesid goðid (kokku 39) - preestrid, kelle võim rajanes usaldusel ja autoriteedil ning kes kolmes rühmas pidasid rahvakoosolekuid. Rahvakoosoleku otsused viidi edasi Alþingile. Kohtu ülesanne oli hoida koos sugukondlikku ühiskonda, seega oli neil sotsiaalne tähendus. Maal, mille geograafilised tingimused mõjutasid tugevasti inimestevahelist läbikäimist ja kus elati hajali, sõltuti kärajakohtute teenetest.

Korralistele koosolekutele koguneti pikkade vahemaade tagant. Inimesed viibisid reisi vältel üksteisel külas ja said kohtupidamispaigas kokku. Vahetati uudiseid, tehti kaupa, otsiti elukaaslasi ja jutustati lugusid. Lugusid jutustades meenutati ühist ajalugu ja sugupuu nimistuid ning esitati luuletusi. Suulises pärimuses talletati sündmused, saare esmaasukate sugukonna lood ja rahvalaulud, ning neil põhinevad jutustused ja elulood.

Kui Islandi muinasriigi aeg oli lõpule jõudmas, kerkisid esile paljud ajaloo ja legendide kirjapanijad. Need olid peamiselt kirikuõpetajad, mungad ja ametnikud. Kuna pärgamentraamatu tegemise eest tasuti omandi näol, pidi kirjutaja olema piisavalt varakas, et kanda töövahenditele tehtud kulutused. Osa tegijaist on teada ka nimeliselt. Nende hulka kuulub nt Snorri Sturluson. Tema kuningasaagad, mis jutustavad Norra kuningatest, on kõikjal tuntud. Snorri oli nii kroonik kui ka jutuvestja, ta andis ajaloole oma värvingu (kirjutas üles Edda-värsid, mida ei saa segada saagakirjandusse).

Islandi saagad erinevad keskaegsest Euroopa proosakirjandusest õige vähe. Kui mujal üritati inimesi õpetada ja kasvatada, siis saagad jätsid kohtumõistmise lugejatele. Saagadele omane eepiline ja lakooniline jutustuslaad on tänapäeva proosakirjanduses tavaline nähtus. Jutustus on konkreetne, asjalik ja sisukas. Sündmusi kirjeldatakse ilutsemiseta ja olustik on argipäevane. Inimeste tundeid ja mõtteid neis tekstides otseselt ei kirjeldata. Kui peategelaseks on näiteks luuletaja, siis annab tema luule vaid vihjamisi kujutluse tema eluvaatest. Saagadele on väga iseloomulik värsside ja repliikide kasutamine.

Saagade teemadevalik on lai. Need jutustavad reisidest (Islandi, Gröönimaa ja nn Viinimaa asustamisest), perede ajaloost, sugukondlikust ajast ning indiviidi elust paratamatu saatuse küüsis. Nad jutustavad üksikisiku ja kogukonna vahelistest vastuoludest, õigusliku kaitse puudumisest, sõjaheitlustest ja mõrvadest, samuti armastusest. Neis kujutatakse võimu kuritarvitamist ja võimuvõitlust. Kroonikute ühiskondlik positsioon kangastub sageli selles, et vaeste üle mõisteti kohut tegude eest, mille eest rikkad ei pidanud mingit vastust andma. Ristiusul on tolle ajastu rahvale oluline tähendus ja sündmused on sageli seotud just selle teemaga.

Islandi vaesumine seoses kiire ühendamisega algselt Norra, hiljem koos Norraga aga Taani kuninga alluvusse, tõi kaasa osa saagade hävingu. Niisketes ruumides muutus vana nahkpärgament hapraks ja murenes. Mõnikord tehti neist riideid ja kingi. Mõned käsikirjad siiski säilisid. Selle eest tuleb tänulik olla Kopenhageni ülikooli professorile, Árni Magnússonile (1663-1730), kes kümne aasta jooksul kogus käsikirju Islandi provintsidest ja pani need aastal 1720 Kopenhagenisse hoiule. 1971. aastast on käsikirju hoitud Reykjavíki ülikooliga ühendatud Árni Magnússoni nimelise instituudi ruumides. Huvi muinasislandi kirjanduse säilitamise vastu oli tärganud juba enne Árni Magnússoni tegutsemist ja Taani kuningas oli aastast 1596 õhutanud oma kirjades islandlasi saatma käsikirju Kopenhageni Kuninglikku Raamatukokku.

Saagakirjandus on inspireerinud nii filmitegijaid kui ka kirjanikke. Nobeli preemia laureaat H. K. Laxness kirjutas Verevendade saaga põhjal iroonilise Laulu sangarist (Gerpla) ja tema kaunis Islandikell jutustab Árni Magnússoni tööst. Filmire?issööridest kujutab Harfn Gunnlaugsson oma filmides muinasislandi ühiskonda, seda näiteks filmis Kaaren lendab.

Eesti keeles annab Islandist, tema keelest ja saagadest ülevaate M. Steblin-Kamenski, Islandi kultuur (Kirjastus "Eesti Raamat", Tln 1974). Eesti keelde on tõlgitud Grettir Ásmundripoja saaga (R. Sepp, H. Sepamaa ja A. Alas) ja Njálli saaga (A. Alas).