Modernismi läbimurre islandi proosakirjanduses

Kuigi alles 1950. aastaid võib pidada islandi kirjanduses modernismi kümnendiks, ulatuvad selle juured juba I maailmasõja järgsesse aega. Sideliinide paranemine ja linnastumise algus tõid välismaalt suhteliselt eraldatud Islandile uusi aateid. Rahva eneseteadlikkus kasvas ning keelelise purismi vastu võideldi radikaalsetelt seisukohtadelt lähtudes. Modernismi teerajajaks Islandil peetakse teravakeelset sotsialistist ühiskonnakriitikut Þórbergur Þórðarsoni (1889 - 1974) ja tema teost Bréf til Láru, 1924 (Kirjad Laurale). Þórðarsoni looming on ehtislandlik. Ta rajas omapärase kirjandusstiili, milles ühendas muuhulgas kirjad, anekdoodid ja memuaarid, andes sellega teostele originaalsed autobiograafilised raamid. Þórðarsoni teosed on kas fragmendid tema oma või kellegi tuttava eluloost, reisimärkmed; talle tuntud paikade, inimeste, esemete, tavade kirjeldused, kirjapanekud vestlustest kellegagi või siis korrapäratu kogum autobiograafilisi fragmente, publitsistlikke ja muid materjale.

Ühiskondlik-realistlik kirjandus puhkes õitsele 1930. ja 1940. aastatel. Sel perioodil kirjutas Islandi tuntumaid nimesid, maa proosakirjanduse arvestatumaid uuendajaid ja Nobeli preemia laureaat Halldór Kiljan Laxness (1902 -1998) oma esimesed tähtsamad romaanid. Ta vapustas ühiskonda, käsitledes algselt seni pühaks peetud saagakirjandust täiesti uudse lähenemisnurga alt. H. Laxnessi teoseid on tõlgitud ka eesti keelde ( nt Salka Valka, 1963; Iseseisvad inimesed, 1960; Hea preili ja Härrastemaja, 1957).
Kui algas II maailmasõda, jõudis rahvusvahelistumine ka Islandile. Suured muutused ühiskonnas sõja ajal ja lõpul juhtisid islandi kirjanduse modernismini. Riik vabastati lõplikult Taani võimu alt ja kuulutati iseseisvaks, kuid hiljem hõivasid saare inglased ning seejärel ka ameeriklased. 1949. aastal ühines riik NATOga ja 1951. aastal rajati Keflavíkki USA sõjaväebaas. Seitsmesaja-aastasest võõrvõimust vabanenud islandlaste hulgas põhjustas Ameerika sõdurite saabumine rahulolematust ja hämmeldust.

Peamiseks tegevusalaks kujunes kalastamine. Linnastumine hoogustus ja majandusolud paranesid kiiresti. Välismaalastesse suhtuti skeptiliselt, kuid samas sundis nende kohalolek islandlasi oma identiteeti otsima ning mõjutas kirjanduse kiiret ja põhjalikku reformi ning edasist arengut. Muutused said alguse 1940. ja 1950. aastate vahel ning ilmnesid kõigepealt luules. Kujunes välja rühm olulisi prosaiste, kes praegugi, ligi pool sajandit hiljem, kirjutavad ning oma loominguga kirjandust mõjutavad. Kuna kirjandus on olnud Islandile ning keele ja kultuuri olemasolule väga tähtis, kogesid kirjandusstiili uuendajad sageli harilikust tugevamat vastuseisu. Algupärasusest eemaldumine ilmneb proosakirjanduses 1950. aastate esimesel poolel avaldatud novellides. Algne realistlik kujutusviis asendub abstraktse mõtteviisiga, oluliseks saab inimese hingeelu uurimine ning tema meeleolude ja tunnete vahendamine. Uue suuna novellistidest kirjutab Ásta Sigurðardóttir (1930-1972) meisterlikult lihtsa inimese üksindusest, lootusetusest ja ühiskonnast irdumisest. Kuigi Ásta tekitas 1950. aastatel oma ebamoraalseks ja liialt avameelseks peetud väljenduslaadiga rahva seas pahameelt, oli ta samas ka imetletud ja kiidetud. Ásta on tänini Islandi loetumaid novelliste. Novelli uutjate hulka kuulusid ka Jón Óskar, Steinar Sigurjónsson, Geir Kristjánsson ja Thor Vilhjálmsson (s. 1925), viimast peetakse islandi 20. sajandi teise poole üheks olulisemaks kirjanikuks ja islandi modernistliku kirjanduse rajajaks. Thor katsetas novelliga aastal 1950. Teos Maðurinn er alltaf einn erineb mitmeti traditsiooniliselt väljakujunenud stiilidest. Seal on muuhulgas reisimälestuste-laadseid jutustusi Lõuna-Euroopast. Lisaks laseb kirjanik teoses inimestel jutustada oma tunnetest, määratlemata seejuures aega ja kohta. Thor on pärast seda kirjutanud mitmeid eri liiki romaane. Raamat Grámosin glóir (Kivisammal hõõgub) tõi talle aastal 1988 Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinna.

Guðbergur Bergsson (s. 1932) avaldas oma esimese raamatu 1961. aastal. Viis aastat hiljem avaldatud romaani Tómas Jónsson. Metsölubók, 1966 (Tómas Jónsson. Menuraamat) on peetud islandi romaanikirjanduse uuendajaks. Raamatut vaadeldi kui mässukatset romaanikirjanduse vastu. Teoses on aeg, koht ja inimesed segipaisatud. Sündmuste kulg on kaootiline ja killustatud ning Bergssoni romaan ületab igasugused loogikapiirid. Teos äratas elavat diskussiooni ja on olnud julgustuseks mitmele uue ajastu kirjanikule. Kuigi Guðberguri romaane on kritiseeritud ja isegi tobedateks peetud, on osa avrustajaid kirjanikku hoopis omamoodi moralistiks nimetanud. Ta kritiseeris kõrgklassi vagatsevat hoiakut ja seda üpriski humoorikalt. Guðbergur on ilmselt üks läbi aegade enim poleemikat tekitanud islandi kirjanikke. Tema raamat Svanurinn, 1991(tlk Luik), (Soomes välja antud Joutsen, 2001, Like) kandideeris Põhjamaade Nõukogu kirjanduspreemiale ja võitis samal aastal Islandi kirjandusauhinna. Tema romaan Fáðir og móðir og dulmagn brenskunnar,1997 (Isa ja ema ja lapsepõlve lummus) ja selle järg Eins steinn sem hafið fágar, 1998 (Nagu kivi, mida meri voolib) pretendeerisid Põhjamaade kirjandusauhinnale 1999. aastal.

Svava Jakobsdóttir (s. 1930) kuulub samuti Islandi uuema proosakirjanduse juhtkujude hulka. Oma loometee varasemal perioodil viljeles Svava groteskset stiili, mida võib tinglikult nimetada naturalismiks või absurdiks. Ta kirjeldas satiiriliselt ühiskonda, tema moraalitust, rahaahnust, nii naise nõrka positsiooni ühiskonnas kui ka ameeriklaste viibimist Islandil (NATO sõjaväelased). Svava on kirjanduses jätkuvalt tegev ning sarnaselt Thorile ja Guðbergurile on ta arenenud tähelepanuväärseks ja oluliseks kirjanikuks. Gunnlaðar saga, 1987 (Gunnlöð’i lugu) on Svava romaan, mida on enim võõrkeeltesse tõlgitud. Eesti keeles on ilmunud jutustustekogu Pidu ilumüüri ääres. Kuigi Ásta, Thor, Guðbergur ja Svava on Islandi modernistliku proosakirjanduse väljapaistvaimad nimed, kuulus kirjanike hulka teisigi prosaiste, kes äramärkimist väärivad. Prosaist ja luuletaja Ólafur Jóhann Sigurðsson (1918 - 1988) kirjutas maaelu idealiseerivaid realistlikke teoseid. Modernismi läbimurdeaegadel traditsioonilist stiili viljelenud Ólafur reageeris jõuliselt ühiskonnas esilekerkivate allakäigu ilmingute vastu. 1976. aastal sai ta esimese islandlasena Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinna. Luuletaja, novellist ja prosaist Jakobína Sigurðardóttir (1918-1994) kirjutas peamiselt realistlikke raamatuid, aga samas katsetas ka märkimisväärselt muudel aladel. Jakobina teine teos Dægurvísa,1965 (Päeva laul) oli esimene nn kollektiivromaan Islandi kirjanduses. Teoses puudus konkreetne peategelane. Käsitleti rühma inimesi, kes seisid silmitsi ajastu probleemidega. Teistest kirjanikest tasub nimetada laste- ja noortekirjanikuna tuntud Ragnheiður Jónsdóttir’it (1895-1967).
1970. aastaid on nimetatud uusrealismi kümnendiks. Paljud selle perioodi mõjukad kirjanikud kritiseerisid modernistlikku segast ja ebaloogilist kirjandust ja tahtsid lugejaid ajapikku tagasi realistliku romaani juurde tuua.

Reykjavík oli kujunenud Islandi suurlinnaks ja linnastumise kõrvalmõjusid käsitlesid ühiskonnakriitiliselt teiste hulgas ka Vésteinn Lúðviksson ja tänapäeva Islandi üks tuntumaid näitekirjanikke, mitmekülgne loomeinimene Ólafur Haukur Símonarson (s. 1947), samuti aga ka suureks jutuvestjaks nimetatud Ólafur Gunnarsson (s. 1948).
1980. aastatel uusrealismi suund hääbus. Esile kerkis esimene sugupõlv linlasi, kelle seotus provintsiga oli ebamäärasem ja lõdvem kui nende eelkäijatel. Nad elasid läbi nii üliõpilasrevolutsiooni kui ka naisliikumise ajajärgu ning kirjeldasid oma ühiskonda grotesksel, irvitaval toonil. Sellise uue suuna esindajaks peetakse Pétur Gunnarssoni (s. 1947). Esimest korda oli julgust trotsida Islandi suuri nimesid, rahvuspoeeti Jónas Hallgrímssoni ja Nobeli laureaati Halldór Laxnessi.

Þórarinn Eldjárn (Soomes ilmunud Sininen torni, 1999 Like) ja Steinunn Sigurðardóttir (Sydämen seutuvilla, 1999, Otava) on Islandi kirjanikud, kelle loomingust peetakse lugu ka välismaal. Küllaltki tuntud on ka Einar Kárason (oli mõjutatud Ladina-Ameerika müstilise realismi poolt), Einar Már Guðmundsson ja Vigdís Grímsdóttir. Oma stiili on leidnud novelli alal katsetanud Gyrðir Elíasson (1961), kes pälvis 2000. aastal Islandi tunnustatuima kirjanduspreemia (Bókmenntaverðlaun Íslands). Tõelisuse ja fiktsiooni, elu ja surma piirid hajusid Gyðiri lüürilistes tekstides, milles ta käsitleb loodust uuest vaatenurgast lähtudes. Loomingus kaldub ta kõrvale tavapäraseks saanud kujutluset, mille järgi islandlane näeb loodust kas halastamatu ohuoruna või hoopis tohutu iluallikana.

Kuigi 90. aastate kirjandusele võib üldiselt viidata modernistlikust suunast lähtudes, on eristatav ka sürrealistlik suund. Sürrealismi peamiseks esindajaks peetakse Sjóni ja Kristín Ómarsdóttirit, kes on tunnustuse saavutanud segastiilis lühiproosa kirjutamisega. 90. aastatel on debüteerinud palju mitmed eri vanuses kunstnikud.

Island on edukas kõrgtehnoloogia alal ja kuulub selles valdkonnas paljutõotavate maade hulka. Karjäärihimuliste pintsaklipslaste põlvkonna ideid ja eluviisi kajastavad näiteks Guðmundur Andri Thorsson ja Ólafur Jóhann Ólafsson. Interneti-põlvkonna tuntuim nimi on hetkel ehk Hallgrímur Helgason, kelle raamat 101 Reykjavík on tõusnud peaaegu et kultusteoseks Euroopas, isegi Ameerikas. Üldiselt iseloomustab kaasaegseid islandi kirjanikke tõsiasi, et nad pole keskendunud vaid ühele kultuurivaldkonnale, liiatigi siis veel ühele kirjandusliigile. Paljud kirjutavad sama innukalt nii luuletusi, novelle, romaane kui ka näidendeid. Nad on heliloojad ning muusikud, osalevad teatrietendustes, teevad kriitikute ja följetonistidena kaastööd ajalehtedele. Islandlasi on peetud maailma kõige kirjanduslikumaks rahvaks. Näiteks 2001. aasta jõuludel toodi turule üle 100 uue raamatu, mida on palju rahva kohta, kelle arv ületab napilt 290 000 piiri.

Islandi ilukirjandusest on eesti keelde tõlgitud enim H. Laxnessi teoseid, aga ka K. Guðmundsoni, G.Gunnarssoni, Njörður P. Njarðvíki ning Svava Jakobsdottíri loomingut.

Islandi kirjandusest ja kultuurist annavad lisateavet kasvõi M. Steblin-Kamenski raamat Islandi kultuur (Kirjastus "Eesti raamat", Tln 1974), Helgi Pukk, Island tule ja jää maa (1998 Greif) ja Arvo Alasi artikkel Island. Lähipilk kirjandusmaastikule (ilmunud sarjas "Loomingu" Raamatukogu, 1984, nr 3, lk 348-387).

Ülevaate suursaatkonna koduleheküljele on koostanud humanitaarteaduste kandidaat Seija Holopainen, 2001.