Halldór (Kiljan) Laxness1902-1998

Nobeli kirjanduspreemia aastal 1995

Nobeli kirjanduspreemia laureaat Halldór (Kiljan) Laxness on läbi aegade Islandi tuntuim kirjamees. Kodumaal tekitas ta poleemikat ennekõike oma esseedega, mis põhjustasid mitmeid tuliseid ühiskonnakriitilisi arutelusid. Talle oli tavaks ikka ja jälle analüüsida ning uurida oma poliitilisi ja kirjanduslikkke arusaamu. Ka see äratas palju vaidlusi. Näiteks järgnes tema mahukate romaanisarjade perioodile aeg, mil ta väitis, et just näidend on ainuõige väljendusviis. Samal moel asetas ta essee kui kirjandusvormi teistest kirjanduslikest väljendusviisidest kõrgemale. 1968. aastal, pärast pikka pausi, jõudis ta tagasi romaani juurde, ning seda postmodernistliku teosega Kristnihald undir jökli (~Jääliustike jumalad). Selles romaanis, nagu varemgi, oli ta stiilselt oma ajast mitme aasta jagu ees.

Halldór Guðjónsson oli kõigest 17-aastane, kui ilmus tema esimene romaan Barn náttúrunnar (~Looduse laps). Tegemist on melodramaatilise armastuslooga, mille peategelaseks on tõeline looduslaps – talutüdruk Hulda elab maal, eemal ühiskonna tavadest ja normidest. Merelt saabub jõukas islandlane, kes otsib lihtsat elu. See raamat on kirjutatud Rousseau ja Hamsuni vaimus, nagu ka tema teine noorpõlve teos - Undir Helhnúk (1924).

Kehvalt varustatuna reisis Halldór ringi Põhjamaades ning sõjast muserdatud Euroopas. Sellel perioodil valmis kaks teost, mis motiveerisid Kristján Albertssoni kirjutama ajalehe Vaka päisesse nii sageli tsiteeritud sõnad: "Loksins, loksins...", ehk "Viimaks, viimaks...". Lõpuks ometi oli Island saanud endale suure kirjaniku. Reisi jooksul oli Halldórist saanud katoliiklane. Ta võttis endale iiri pühaku järgi lisanime Kiljan ja muutis perekonnanime oma lapsepõlve kodu järgi Laxnessiks. Kiljani nime kasutamisest ta hiljem siiski loobus. Halldór kavatses liituda kloostriga. Ta reisis tagasi kodumaale, et jätta hüvasti ilmaliku maailmaga. Kloostrisse mineku ideest sündis romaan Vefarinn mikli frá Kasmír (1927), mis oli esimene Islandi kaasaega käsitlev teos. See on tormiline romaan modernsest inimesest Sveinn Elliðist, kes peab võitlust iseenda ja oma ajastu euroopaliku mõttevooluga. Rahutu ja otsiv meel sunnib peategelast rändama läbi Euroopa. Lõpuks jõuab ta samale otsusele nagu teose autor – ta loobub ilmalikust elust ja läheb kloostrisse. Elu väljaspool kloostriseinu kulgeb omasoodu, raamatu peategelane aga ei leia oma küsimustele vastuseid.

Kirjanik jätkas oma rännakut ning siirdus edasi Ameerikasse. Nagu mitmeid teisi tolle aja intellektuaale, paelus tedagi sotsialism. Jõudnud tagasi Islandisse, avaldas ta oma mõtted esseekogumikus Alþýðubókin, 1929 (~Rahva raamat). Selles teoses kuulutas ta end pahempoolseks sotsialistiks ning rääkis ühiskonna uutmise ja arengu vajalikkusest. Ta teatas, et rahvale oleks palju rohkem kasu olnud sellest, kui ta oleks igaühele jaganud hambaharja. Kuna tal ei olnud selleks piisavalt vara, kõlbas raamat küll. Sellele perioodile järgnes mahukate romaanide ja realismi aeg.

1930ndatel sündis kolm romaani antoloogiat. Neist esimene oli Salka Valka (1931-32). Salka Valka oli töölisnaine, kes rügas kogu oma elu jooksul kalatehases, lootes teenida niigipalju, et kunagi oma matuste eest maksta. Selle noore naise arengu kaudu tunnetatakse tervet ühiskonda. Salka Valka kujundit on imetletud ning teose ainetel on loodud nii näidendeid, filme kui ka kuuldemänge.

Laxnessi järgmine teos Iseseisvad inimesed (1934-35) kujutas islandi talupoega. Bjartur on islandi sõltumatutest talupoegadest üks ausamaid ja sõltumatumaid. Lambaid peab ta heaoluallikaks ning miski vaev nende heaks ei ole liiga suur ega ükski ohver ülearune. Sõltumatusest hoolimata on Bjarturi saatuseks kuuluda ühiskonna vaesematest vaesemate liikmete hulka. Raamat põhjustas mitmel pool elavat arutelu ning kriitikat.

Teos kritiseeris ühiskondlikku kooperatiivi, mis oleks pidanud Bjarturi elujärge parandama, mitte saama tema majandusliku hävingu põhjuseks.

Laxnessi koha öeldakse, et kuigi ta sidus Bjarturi olemuse tihedalt islandliku loomusega, leidis ta samaaegselt ka inimese universaalsuse.

Kolmas teos suurte romaanide sarjas oli neljaosaline Heimsljós (1937-40). Raamatu peategelaseks on vallavaene Ólafur Kárason Ljósvíkingur, kes oli unistaja ning rahvalaulik. Siinkohal on Laxness võtnud eeskujuks luuletaja Magnús Hjaltasoni, kes oli elanud kakssada aastat tagasi. Ilu armastav Ólafur Kárason ei leia soovitud rahulikku elu, et kirjeldada maailma oma luule läbi. Ta satub ühiskondliku ideoloogia surve alla. Raamat muudab narrideks need võimukandjad, kellega kaasaegsetel oli kerge end samastada.

1940ndatel jätkas Laxness ühiskonnakriitiliste romaanide kirjutamist. Teoses Íslandsklukka (1943-45) põimuvad kaks lugu. Üks lugu räägib islandi talupojast, kes hukkab Taani kuninga saadiku. Teine lugu jutustab aga käsikirjade uurija ning koguja Árni Árnasoni ja Snæfríðuri vahelisest keerukast armastusest. Jutustusse on põimitud ka vanad rahvalood. Kui taanlased jäävad rahahätta, pakuvad nad Islandit sakslastele kolme tünnitäie kulla eest. Teos on mitmetahuline ning selles esineb mitmeid võrdpilte. Jutustust on tõlgendatud ka kui Islandi ja USA vaheliste suhete kirjeldust. Siit pärineb hiljem sageli tsiteeritud lause: "Paks teenindaja ei ole suur mees. Pekstud ori on suur mees, kuna tema hinges on vabadus."

Sama teemat on käsitletud natuke teist laadi teoses Atómstöðin (1948), Aatomijaam, kus kogu lugu jutustab maalt pärit noor tütarlaps Uggla. Ta leiab tööd ühe Islandi riigimehe kodus. Seal käib parasjagu valmistumine liitumaks sõjalise paktiga. Tüdruk jälgib sündmuste kulgu süütul pilgul. Ugglal puuduvad kõik eeldused, mõistmaks kuuldut ja nähtut. Siinkohal on taustaks kõiketeadev jutustaja ehk kirjanik. Laxnessi mõte oli tümitada maa eest otsustajaid. Raamatu ilmudes süüdistati teda enesekontrolli kaotamises. Teose tõlkimist teistesse keeltesse püüti takistada, kuna usk romaani mõjuvõimu oli suur.

Laxnessi köitis Islandi rahvuslik kirjavara - muistsed saagad. Ta soovis nende ümber käivat arutelu veidi avardada. Koos uurija Sigurður Nordaliga jõudis ta järeldusele, et saagasid tuleks ennekõike käsitleda kirjandusliigina, mitte ajaloona.

Saagade kirjanduslik väärtus oli vaieldamatu veel kaasajalgi. Laxnessi avaldatud kaasajastatud trükiseid saagadest ei võetud kohe vastu. Nii mõnedki pidasid neid pühaduse teotuseks. Samal ajal süvenes Laxness muinasaegsesse sõnavarasse ja stiili, et valmistuda järgmise romaani Gerpla (1952) kirjutamiseks. Väidetakse, et toona omaks võetud stiil ei kadunud tema hilisematestki töödest.Ta tegi teosest kaheksa käsikirja, kuna lõplik eesmärk oli neis kasutada 14 sajandit vanu sõnu.

Gerpla parodeeris Verivendade saagat ja sangarite vägivaldsuse idealiseerimist. Ka Püha Olavi kuju kummitab teoses väikese paksu sadisti näol, kelle võimuvahendina kristlus on just sobiv relv. Teos äratas suurt pahameelt, kuid kolm aastat hiljem loovutatud Nobeli kirjanduspreemia vaigistas kriitika.

Kirjanduspreemia võidu järel ilmestas Laxnessi värvikat karjääri veel taoistilik periood. See väljendub teoses Brekkukotsannáll (1957). Tema järgmise teose Paradísarheimt (1960) tegelaste teod ei ole ühiskondlikust tegelikkusest nii palju sõltuvad kui seda olid tema varasemate romaanide kangelaste tegemised. Islandi talupoeg läheb elama Utahisse mormoonide ühiskonda, kuid otsustab lõpuks laduda aiakivid siiski oma koduniidu aeda.

Kolm aastat hiljem avaldatud esseekogumikus Skáldatimi (1963) selgitab Laxness lõplikult oma seisukohti sotsialismi ja oma varasemate esseede suhtes. Olles külastanud Stalinit Nõukogude Liidus, ütles ta, et uskus seda, mida ta seal kuulis ning tahtis uskuda, kuid keeldus uskumast seda, mida seal nägi.

1960ndatel kirjutas Laxness näidendeid, kuid naasis romaani juurde teosega Kristnihald undir jökli (1968). Samal ajal jätkas ta aga uute kirjanduslike väljendusvormide otsimist. Kristnihald undir jökli on kirjutatud katkendlikus raporteerivas stiilis. Noorel teoloogil tuleb leida vastus küsimusele, miks kirikuõpetaja Jón Prímus ei täida oma ametikohustusi. Raamatus arutleb Laxness kirjutatud sõna toime üle, kuivõrd see peegeldab tegelikkust.

Selle teose järel kirjutas Laxness veel kaks näidendit ja kaks romaani. Innansveitarkronika 1970) ja Guðsgjafaþula (1972). Nende romaanide järel asus ta kirjutama biograafiaid. Teosed Í túninu heima (1975), Úngur var ég (1978) ja Grikklandsárið (1980) lõpetasid tema kirjanikukarjääri. Kogu tööperioodi vältel kirjutas Laxness ka kergetoonilisi luuletusi, samuti novelle, milles peegelduvad tema aatelised otsingud.

Laxnessi novell "Uusi Islanti", soome keelde tõlkinud Seija Holopainen
Kliki ka siia: www.nobel.se/literature/laureates/1955/