Islandi jõulud

Saagade saarel kiusavad vanakesed ja rändavad maavaimud

Islandi jõulud ning aastavahetus on peadpööritav segu tõest ja müüdist. Kodusid külastab koguni 13 jõuluvana ning aastavahetusel leegitsevad väljadel lõkked. See on ka aeg, mil maavaimud ja haldjad oma asupaika vahetavad.

"Kõigepealt saabus Stekkjastaur, kange kui pulk. Laudas lõi lärmi ja pitsitas lambaid. Piima neilt tahtis, kuid peagi himu rauges, kui sokk kangejalgset kõhtu puskis".

Nii kirjeldas luuletaja Jóhannes úr Kötlum 1932. aastal Lambapeletajat. Tema tulekuga algab 12. detsembril islandlaste jõuluaeg. Stekkjastaur on esimene kõigist kolmeteistkümnest jõuluvanast, kes järgnevate päevade jooksul vaheldumisi mägedelt alla laskuvad ja majja elama asuvad.

Jõululaupäeval saabub viimane jõulutaatidest - Kertasníkir ehk Küünlanäppaja. Jõulude järel pöörduvad vanakesed tagasi koju. Lambapeletaja lahkub jõululaupäeval ning Küünlanäppaja kolmekuningapäeval.

Vargad ja võrukaelad

Jõuluvanad elavad sinavate mägede suures koopas, kus tunnevad end hästi vaid tondid ja hiiglased. Seal elutseb ka hurtsikutontide ema Grýla ja tontide isa Leppalúði. Grýla askeldab pudrupaja ääres, samal ajal kui Leppalúði tunneb end paremini põhul lesides.

Islandi vanakesed jäävad tavaliselt inimsilme eest varjatuks. Aknastpiiluja uurib, kas majas ollakse head ning Uksenuuskija tunneb toidulõhna juba kaugelt. Ta piilub uksepraost - ehk leidub hea koht, kust pääseb rooga maitsema.

Mitmed vanakesed, nagu reedavad nende nimedki, kalduvad pigem kiusamise ning hirmutamise poole. Uksepaugutaja prõmmib ustega kui pererahvas magab. Vorstinäppaja vehib sisse kõik viinerid ja vorstirõngad. Lihakoukija veab jällegi lambakintsud pika kepi abil korstna kaudu välja. Kulbinoolijale meeldib puder, ent Pajanoolija kaabib hoopis toidujäänuseid. Kohupiimakahmajal on komme end pilgeni täis süüa ning seejärel kohupiimatünni veerde tukkuma jääda.

Islandi vanakeste pärimus on pikk. Selle kohta on selgitusi jaganud just Árni Jónsson, kes 1995. aastal kaitses oma doktorikraadi rahvajuttude teemal. Tema üle 800-leheküljeline raamat Saga Daganna kirjeldab muuhulgas jõulude ning aastavahetuse tähistamist.

Käratsejad leebuvad

Veel 19. sajandil tunti ligi 80 vanakest ja neid kujutati sageli pahatahtlike hiiglastena. Nende ema Grýla liikus külast külasse ning kogus oma suurde kotti pahad lapsed, et need siis jõuluroana nahka pista. Grýla seltsis võis näha hiigelsuurt kassi, kes vahetevahel osutus vägagi õelaks olendiks. Siis näppas ta need, kes ei olnud jõuludeks ühtegi uut riietuseset saanud.

Tänapäeval on jõuluvanad olemuselt varasemast inimlikumad ning riietuseltki rahvalähedasemad. Tõsi küll, juuksed ja habe on neil sassis ning peas turritab tuttmüts. Jalas on neil paigatud, hallid, pruunid või mustad püksid, peal kampsunid või palitud. Kolmeteistkümnele kahanes jõuluvanade arv 19. sajandi keskpaiku kui mujal Põhjamaades ning Ameerikas levis käsitus ühest jõuluvanast, päkapikkudest ning piparkoogimehikestest. 1920ndatel ilmus ka Islandi jõulureklaamidesse punakuues jõulumees. Vembuvanakesed olid sattunud väljasuremisohtu.

Islandlaste jõuluvanad ning meile tuttav jõulumees on elanud jõululoos kõrvuti. Punakuuelisel jõulutaadilgi on olnud islandipärased tavad: ta on käitumiselt vallatum kui ümar ja sõbralik Disney kujutis.

Hiljem andsid Islandi jõuluvanad jõulumelule järele. Nad toovad headele lastele väikeseid kingitusi. Õhtul pannakse aknalauale suss, kuhu päkapikk jätab näiteks maiustusi, mänguasju või värvipliiatsi. Kui laps on olnud paha, jääb suss tühjaks või on siis sinna kartul poetatud.

Maavaimudki leebuvad

Aastavahetusel ühinevad Islandil nähtav ja nähtamatu maailm. Vana-aasta õhtul võivad lambad rääkida ja hülged merelt maale tulla. Maavaimud ja haldjad lähevad inimeste hulka jalutama. Kui öösel lõkete ümber pidutsetakse, on raske öelda, kes neist inimene, kes haldjas.

Uusaasta tuled on vilkunud mitmel Euroopa rannikul, kuid kõige kindlamalt on oma pärandist kinni pidanud islandlased. Praegusel ajal süüdatakse lõkked poole öö paiku. Hetke pärast sööstavad tuhanded ilutulestiku raketid tumeda taeva alla. Islandlased teevad vaat et maailmarekordi: poole tunni jooksul lastakse õhku 200 tonni ilutulestikku - rohkem kui 75 miljoni krooni väärtuses. Keskmiselt 300 krooni inimese kohta.

Vaimudemaailma olendid kuuluvad islandlase ellu samamoodi nagu ilutulestik, arvutid, mobiiltelefonid ja muu kaasaegne kaadervärk. Islandlased on ebausklikumad kui muud euroopa rahvad.

Nähtav ja nähtamatu käsikäes

Nähtamatu maailm on eksisteerinud sama kaua kui inimsugugi. Varjude maailma asukaid mainitakse Islandi vanimateski kirjutistes. Kui parlament Alþing esimest korda 930. aastal kokku tuli, said saareelanikud oma esimesed seadused. Neis pöörati tähelepanu ka vaimuolenditele. Näiteks laevaninasse vestud kuju tuli maha võtta enne kui rand paistma hakkas. Muidu oleksid maa kaitsjad, maa-alused, vihastanud.

Vanades aktides jutustatakse, et maa-alused, islandi keeli huldufolk, olid muistsete põhjamaade jumalate järeltulijad. Sel moel omasid maavaimud jumalikku väge ja nad mõjutasid eelkõige aastate vaheldumist ning saagiviljakust.

Haldjas, islandi keeli alfur, on jällegi suguluses ladinakeelse sõnaga albus, mis tähendab valget või heledat. On nii häid kui ka halbu haldjaid. Pahatahtlikud haldjad üritavad lapsi varastada. Täiskasvanuid eksitavad nad harva.

Kui haldjal õnnestus laps röövida, pani ta tema asemele tigeda vanamehe, kes imeväel lapse suuruseks oli kahandatud. Lapsi vahetati eelkõige siis, kui nende eest piisavalt ei hoolitsetud või kui nad olid pikaks ajaks üksi jäetud.

Haldjate ja maa-aluste õelustükid on õnneks harvemad kui heateod. Kui haldjas võtab kellegi oma kaitse alla, jagab ta ka hellust ja armastust. On teada mitmeid lugusid haldjatest ja inimestest, kes on kurvastusest närbunud, kuna ei ole saanud koos olla.

Keelatud paigad

Maa-alused ja haldjad otsivad kolmekuningapäeva paiku uut elupaika. Siis kolivad nad mõnda majja, kõrvalehitisse või kusagile kivi alla. Kolijatega võib isegi jutule saada kui satutakse olema õigel ajahetkel tee ristmikul.

Mõned ütlevad, et on näinud vaimolendeid. Nende hulka kuulub Erla Stefánsdóttir, kelle koostatud kaartidele on märgitud maa-aluste elupaigad. Sellisel kaardil on muuhulgas esindatud Hafnafjörðuri linn. Erla andmetel võivad maa-alused olla kas mõne sentimeetri pikkused kääbused või ka inimese suurused olendid. Nad on riietatud värvilistesse rõivastesse ja nende elupaigad meenutavad meie maju.

"Mujal saate kõndida, kuid ärge minge sellele kivile!", võib taluperemees võõrale öelda. Kivi all elavad maavaimud, kellele ei meeldi kodurahu häirijad.

Islandis on lugematul arvul selliseid "keelatud" paiku. Näiteks heinamaa nurki ei tohi kunagi niita, teatud kive ei tohi liigutada ega lambaid teatud maa-aladel karjatada. Leidub talusid, kus võib elada nt vaid paar aastat korraga.

Keeldusid on rikutud kogemata või tahtlikult. Rikkujaid karistatakse vastavalt rikkumise tõsidusele. Nt lambad kaovad karjast, rikkuja murrab jala või halvimal juhul saab surma. Õnnetusest on vähemalt tuhat ja üks lugu.

Kivi pööras tee

80ndatel ehitati Reykjavíki lähistel Vesturlandi magistraalteed. Projekteeritud teele jäi suur kivi, mis tuli siirdada. Kui traktorid kivi poole mürisesid, said alguse kummalised nurjaminekud: tööriistad purunesid ja masinad hakkasid streikima. Nad võisid katki minna ka kõige tühisemal põhjusel. Koitis aeg, mil kivi tuli teelt lükata. Nüüd purunes buldooser. Seejärel andsid insenerid järele - kivi otsustati rahule jätta. Pärast seda äpardused lakkasid.

Vesturlandi sõidutee kulgeb muidu sirgelt, kuid teeb kurvi ühe suure kivi juures. Seal on maa-aluste kodu.

Inimene lakkas loodust austamast kui ta hülgas maavaimud. Selle tulemusel on saabunud õnnetus õnnetuse järel. Sellise mõtte esitas Yrjö Kokko 1950. a ilmunud raamatus Laulujoutsen (Laululuik). Kas islandlased on veel õigel teel? Kui kaua suudavad nad hoida suhet vaimudemaailmaga?

Pärandid pere keskel

Islandlased valmistuvad jõuludeks pühade eelpäeval, kui tähistatakse püha Thorlaukuri päeva - pühakuks kuulutatud katoliikliku piiskopi mälestuseks. Siis küpsetatakse leiba, koristatakse ja tuuakse kuusk tuppa. Poed on avatud poole ööni jõuluostude tegemiseks. Õhtusöögiks on hapendatud ja keedetud raikala, seda ainsal korral aastas.

Jõulukaunistused riputatakse seinadele ja akendele. Jõulukorvid asetatakse nähtavale paigale. Jõulutuled kaunistavad majade räästaid ja treppe. Ka haudadele viiakse tuledekomplekte või küünlaid.

Jõululaupäev veedetakse pere keskel. Jõulukingid kogutakse kuuse alla ning jagatakse söögi järel. Jõuluajal süüakse harilikult suitsutatud lammast kartulite, herneste ja punapeediga. Üha sagedamini kuuluvad piduroogade hulka rabakana, põhjapõdra või suitsutatud põrsa liha. Kingituseks on sageli raamat, millesse just arenemise himulised meelsasti jõuluööl süvenevad.

Jõulupäeval külastatakse sugulasi, nagu teisel jõulupühalgi. Pakutakse kümneid eri sorti küpsetisi. Teisel jõulupühal pannakse sageli selga oma paremad riided ning minnakse restorani või klubisse, mis on avatud hommikutundideni.

--------------------------------------

Ülaloleva artikli autoriteks on Jouko Parviainen ja Sigurbjörg Arnadóttir. Varem avaldatud ajakirja Pirkka jõulunumbris, 12/97

Pildid: Selma Jónsdóttir, avaldatud islandi kirjastuse Snerraútgáfa loal.

Árni Björnssoni doktori väitekirjast Saga daganna on avaldatud inglisekeelne lühendatud versioon High Days and Holidays in Iceland. - Reykjavík, Mál og Menning, 1995

Jõuludest Islandil inglise keeles.